KLAASVASTUPANU
“Klaasvastupanu” / “Glass Struggle” on kestev kunstiline otsing, mis
tegeleb klaasi kui paradoksiga: ühalt habras, teisalt tugev ja
ülimat vastupanu osutav. Klaasist on näiteks kõrgendatud
julgeolekuga ehitised ning paavstki sõidab (klaas)kuulikindlas
autos. Uute klaasivalmistamistehnoloogiatega on kaasnenud olulised
muudatused tootmisprotsesside, materjali kvaliteedi ning selle
kättesaadavuse osas.
Klaasi võib vaadelda ka demokraatia sümbolina – avatud,
läbipaistva ja võrdse dialoogina rahva ning võimukandjate
vahel. Samas vihjab see materjal ka totalitarismile –
ühiskonnakihtide lahknemisele ning võimalikule, peatselt
realiseeruvale või juba aktualiseerunud korporatiivsele
luupainajale. Kes meist poleks enam läbipaistev, kes ei näeks
iseenda (kõver)peegeldust ekraanilt, aknaltki?
Varjumaks üldsuse huvi eest, kasutab võimuaparaat
kamuflaažina peegeldav-läbipaistvat pinda. Nõnda saab
klaas ja aknad arhitektuuris kaasava (läbipaistev) või
välistava (peegeldus) tähenduse, vastavalt sellele on ka ruum
avatud või suletud. "Klaasvastupanu" probleempunktid koonduvad
vaataja/vaadatava ja jälgija/jälgitava binaarsuse ümber.
Klaasil on kaks erinevat ontoloogilist staatust – esemeline ja
virtuaalne. Klaasile on omane liminaalsus. Klaasi võib vaadelda ka
barjäärina erinevate ühiskonnagruppide vahel.
Valitsemis-, võimu- ja/või finantsinstitutsioonide kontekstis
avaldub akna virtuaalus autoportreena, mis kujutab sealset keskkonda ja
taasesitab seda näitemänguna; ning seda mõlemal
suunal – olenevalt sellest, kummal pool vaataja seisab ning kas
pind on läbipaistev või mitte. Või mõlemat korraga.
Üheks võimuaparaadi instrumendiks on jälgimistegevus. See
näitlikustab turbulentsetel aegadel ka võimu enese
haavatavust. Järelevalve kapitalism kasvab jõudsalt,
meelitades inimesi ligi lubadusega luksusele, et seejärel neid
endid isikluandmete kaudu kaubastada. Isikuandmetega kaubitsemine on
inimkaubanduse uus hübriidvorm. Ainuke võimalik revolutsioon,
mida tänapäeval ette võib kujutada, on
privaatsuspõhine vastasseis. See hõlmab nii igapäevaelu
kui ka mastaapsemat meelelaadi ja hoiakut. Kosmilistesse
kõrgustesse ulatuvad isikuandmetega kauplevad korporatsioonid tuleb
võtta vastutusele nii sisu usaldusväärsuse kui ka oma
maksuandmete õigsuse eest – näiteks läbi
hüvitiste.
Koostöös dramaturgi-luuletaja Maria Leega on "Klaasvastupanu”
satelliit www.struggle.glass nähtav nii veebis kui ka ühel
skulptuuridest (“O.H.T. ehk Orbiidilt Hälbinud Tehiskaaslane”).
Näituse graafiline disainer ning veebiversiooni
kontseptualiseerija-disainer on Maria Muuk koos Patrick Zavadskisega.
Näituse kujundaja on Arvi Anderson.
KLAAS KUI BARJÄÄR
Klaasi poleks vaja, kui kahe keskkonna vahel ei oleks konflikti.
“Usaldav klaas” on oksüümoron. Klaas on selleks, et korraga
end kaitsta kui ka vastast spioneerida. Aknaklaas kaitseb kliima eest,
lubades ometi väljavaate. Akvaariumiklaas või loomaaias
kiskjate ja nende vaatlejate vaheline klaas aitab säilitada
keskkonda ja võimaldab ohutult jälgida. Lind ei näe
klaasi, lendab vastu aknaid end surnuks. Klaas on inimtekkeline
võimuinstrument.
Kui kirjeldada iseend klaasina – klaasnõu, klaaskuulina,
klaaskupli all vangistuses olevana – räägime harilikult
haprusest, iseenda vajadusest end keskkonna vastu kaitsta, olles ometi
väga haavatavad, sest võim töötab alati moel
või teisel kahesuunaliselt. Kardame, et oleme liiga
läbinähtavad. Et iga löök võib meid purustada.
Samas on sel oma võlu: armastust ei ole haavatavuseta; ilma oma
verd ja soolikaid sõna otseses mõttes teise hõlma
määrimata, avame end justkui klaasi tagant, olles
täielikult nähtavad, kuid kaitstes end ja teist täieliku
kokkusulamise, kokkukasvamise eest. See valu ja võlu innustab
kunstivorme oma kõrgemates ja madalamates stiilides katsetama
täieliku läbipaistvuse illusiooniga, olgu reaalse klaasi
või virtuaalsega, foto, videokaamerate abil – inimene kui
loomaaialoom, ülejäänud liigist välja astuv
ekspositsioon; see on ühtaegu alandav, täielikult haavatav
positsioon; teiselt poolt võimestav – võtta peategelase
roll, taandada vaatleja anonüümseks massiks. Aga oluline on
selle juures kas materiaalne või kujutletav barjäär.
Teatris räägitakse
“neljandast seinast”, mis
sisuliselt pole samuti muud kui metafoor klaasist, aknast. Meie
jälgime, aga nemad “ei tea”, et me jälgime.
Klaas võib aga olla ka ligipääsmatust, tugevust
sümboliseeriv element. Klaasjas pilk tähendab
läbitungimatut pilku, mis emotsioone ei reeda. Jää kui
naturaalselt esinev klaas: muudab oma südame jääks –
s.t., miski ei saa haavata, ühtegi tundevirvendust ei lubata ligi,
olgu või metafoorid eri versioonides
“jääkuningannadest”,
olgugi siin rõhk rohkem temperatuuril ja mitte klaasisel
haavamatusel.
Kui loodi esimesed automobiilid, kasutati akendes tavalist klaasi, mis
kokkupõrkel purunesid suurteks teravate servadega tükkideks
nii et kui avariissesattunu ei surnud löögi tagajärjel,
siis väga tõenöoliselt sai surmavad haavad
klaasikildudest. Tänapäeval kasutame karastatud klaasi,
nõudlikematel juhtudel lamineeritud klaasi. Ja ometi, olgu klaas
kui tahes vajalik vahend inimesele, kes temaga opereerib ja teda
manipuleerib, hakkab klaas võimalusel inimvõimule vastupanu
osutama; ta ei pruugi enam olla relv, vaid agressor ise, astudes vastu
väärkasutusele, osutudes vigade esinemisel eluohtlikuks. Nii
toimib muidugi ka iga teine ressurss. Alles me vahetasime klaasi
vastupidavama ja odavama läbipaistva plasti vastu, ja juba upume
sõna tõsises mõttes plastjääkidesse.
Ning muidugi küsimus klaasist kui illusioonist – peegeldajast,
simulaatorist, mis muudab mis tahes nähtuse justkui
käegakatsutavaks 2D kujutluseks. Narkissos vaatles oma peegeldust
tiigiveel nii kaua, et suri – mõjus metafoor, mis aga
psühholoogiliselt on ebaveenev. Peegelpindade, veel enam aga ka
video- ja fototehnika ajastul oleme aga kõik moel või teisel
nälga surevad nartsissistid, pidevalt teadlikud sellest, et meid
võidakse vaadelda, sest me ise vaatleme kogu aeg teisi. See on
kahesuunaline panoptikum. Klaas kui peegelpind paneb meid modifitseerima
oma käitumist, sunnib meid fabritseerima oma autentsust. Enam kui
kunagi varem oleme väga teadlikud sellest, millised me välja
näeme ja tõenäoliselt mõtleme sellest pidevalt palju
kordi rohkem kui meie sajanditagused esivanemad. Kui iga mõte on
tegu, siis mis tegu on enese välimusele mõtlemine? Kes on
patuta, visaku esimene kivi. Need, kes elavad klaasist majades,
ärgu pildugu kive.
Psühholoogiliselt aga näikse nii, et mida enam me tegeleme
pealispindade, iseenese ja teiste fassaadidega, seda enam kaotame
valvsust tegeliku sisu üle. Iga internetti laetud pildiga, iga
liigutusega internetis anname järjest enam oma privaatsusest
ära; vaateakendel oma mööduvat peegeldust kohendades
näime unustavat klaassilmsed kaamerad, mis meid igal sammul
jälgivad. Lollitame end mõttega, nagu võim oleks veel
meil, nagu meie oleksime jälgijad; ja vahel ehk hoopis
vastupidi – nagu keegi tahaks meid jälgida, nagu võiksime
kellelegi huvi pakkuda, kui tõepärane tegelikkus on lihtsalt
see, et me oleme kogu aeg jälgitavad, me ise olemegi turvarisk, aga
ilmselt suurema osa ajast ei jälgi meid ei naaber, ei taevas
uitavad satelliidid, ei jumal, ilmselt mitte lähim sõbergi.
Ja klaaspindadele pühendudes kaotame tihti valvsuse selle üle,
mis tegelikult nende taga toimub, ja unustame end jälgima iseend
nii, nagu seda võiks teha keegi teine. Klaas on inimese
võimuinstrument, aga kes meist on veel inimesed, kellel on
võim?
ORBIIDILT HÄLBINUD TEHISKAASLANE
Fragmendid
Mu süda on klaasist ja mu närvisüsteem on klaasist ja mu
teadvus on klaasist ja kõiges on mõrad sees. Ainult mu keha,
see amorfne, aegajalt tülgastav ja ometi ainus, mis mind
tõeliselt koos hoiab ja mis samuti näitab lagunemise
märke, on põletamata savi ja vormitu liiv ja käib mu
klaasist mitteolemisel kaasas ühest katastroofist teise.
Kui kord ka mu keha klaasiks saab, piisab vaid toolilt kukkumisest
või kõnniteel komistamisest ja siis ei pane mind enam keegi
kokku.
Võib-olla põletab armastus, võib-olla süütunne,
võib-olla mõttetus (kuigi see viimane tundub pigem nagu vesi,
mis kõik nurgituks lihvib). Võib-olla hirm, kirg või
üksindus.
Võib-olla mingi sisemine, haprast kristallklaasist teadmine –
pigem vist aimdus – maailmast, milles ma tahaksin elada, kui
oleksin sündinud teise eksistentsi või mateeriasse.
Selleks, et füüsis klaasiks puhuda ja kildudeks pilduda, koos
kõige muuga.
⊞
Mõnikord lööb arusaamine, et tegelikult me oleme
kõik eraldi inimesed ja meie vahel on mõõtmatud vahemaad,
isegi kui me oleme kõige kirglikumates embustes. Et me suhtleme
ainult oma mõtte äärealadega, kõik muu
jääb meisse enesesse nagu ürgloomad kivisse.
Ja üksi, kui me ärkame, kui riietume, kui nutame
vannitoapeegli ees. üksi oma hommikulehtede ja kohvidega. Kes meid
õieti näeb? Peale selle süsteemi verrekasvanud,
kõikjalolevate emotsioonitute kaamerate? Kes näeb meisse, kui
me täiesti põhjendamatult lõhume ära oma
võimalusi, kui me end saboteerime mingisuguste komplekside ja
sündroomide pärast, mille põhjuseid me isegi enam ei
mäleta?
Võib-olla nad näevad meie skeletini, võib-olla nad
skanneerivad läbi meie kasvajaalti lihaskoe, meie tõbise vere,
aga kas nad sealjuures näevad, kuivõrd me tegelikult
püüame ennast eitada, end tulevikule pühendada? Kas nad
on võimelised nägema meie armastust, mille külge me
kõigest hoolimata, elupõletajalikult klammerdume? Näevad
nad meie kirglikke, meeleheitlikke püüdlusi?
Ma arvan, et ei.
Oleks siis vähemasti, et me ise teineteist näeme.
⊞
Lahkus – sõnana nii jahe, neutraalne, justkui midagi
külmalt vooruslikku; viskus vastu klaasi ja murdis nii iseenese kui
klaasi. Mõrad klaasis avaldusid selles, et iga järgmine
rünnak võis ta lõplikult maatasa teha; mõrad
lahkuses tulikülmade ärkamistena, mis soontena jooksid igas
heatahteavalduses, igas helluses. Kõigest hakkas peenikese
ämblikuvõrguna läbi jooksma teadmine õige pea aset
leidvast reetmisest, seetõttu hakkas kõike dikteerima
põhjus ja tagajärg, strateegiad, agentsus. Kummalisel kombel
polnud elu enam jõevool või kevadine lehteminemine, vaid
etturite ja ratsude käigud, šahmatid ja võrgutused.
Aga ei, seda ei saa lubada; see ajab pead sassi, see keerab südamed
tagurpidi. Ei, siit selg ees taganeda, taganeda, las uksed sulguvad, las
valgus kustub.
Tagasi öhe, kus juhatab intuitsioon; paekivi praguneb,
jää kildub; mitte mingeid mõrasid.
Kui kukkuda, siis ilma hoiatuseta.
⊞
Ma käisin koolis, aga mõtted vist mujal, sest miks ma muidu ei
mäleta, mis saama hakkas. Uues koolimajas lõhuti ära uks.
Professor ütles, et kõik need purunemised viitavad
järjekordsele katastroofile. Et püüdke ainult veel meie
serviisi kildudeks pilduda.
Olime kord mitmekesi saalis. Puhkasime ja arutlesime. Jõin vett. Ja
siis korraga – mis minuga toimus? –, selgitades venekeelsele
kursusekaaslasele parajasti, millest me teised just rääkinud
olime, lasin veeklaasil sõrmede vahelt välja libiseda. See oli
pooltahtlikult. See oli impulsiivne. See oli minu klaas. Ma ei arvanud,
et ta katki läheb.
Aga läks. Püüdsin killud kokku korjata – nii
paljudeks väikesteks nähtamatuteks kildudeks pole kunagi miski
purunenud –, aga keegi ei aidanud mind, ega ma isegi eriti ei
viitsinud. Ometi sai selgeks see, et miski tõesti viitab
süvastruktuuride ümberpaigutumisele ja sellele, et ees on
hävingu ja kataklüsmide ajastu. Ja veel enam, ma olin seda ise
põhjustanud – mitte kogemata, vaid omaenda sadismist. See
polnud enam kaugete instantside mäng.
Ukse me saime uue, ja kardinad saime uued, kuigi need akende eest
pidevalt ära kukkusid. Aga selle üle ainult naerdi.
⊞
Ühes unes kukkus keegi jalgrattaga nii, et ta pupillid paindusid
ovaalseks ja ta jäi pimedaks; me elasime läbikäidavas
klaaskabiinis, katsime seinad kardinatega ja lukustasime uksed, nagu
poleks meid kodus; lasksime sõpradel endale suppi teha, sest olime
nälga suremas; kohtusime ostukeskuse turvaväravates,
rääkisime keset koridori kõikidest asjadest, mis meid
vihastavad.
Vaenlaste hulk võib küll olla mitmekordistunud neil viimastel
aegadel, mil ma ei ole päris mina ise, veel vähem keegi teine.
Torm rebib teatri plagu nagu suureks valgeks kassiks maskeerunud tuul,
ja ma ei saa eitada, et hetkiti tahaksin olla keegi, kes ei usuks, et
selline ilm olemas võib olla.
Keegi, kes on veel kolmekümneseltki noor.
Keegi, kes ei vea enda järel kõike, mis iial valesti on
läinud.
Keegi, kes ei lähe vabasurma ilu pärast, vaid kelle jaoks on
vaid üks kriteerium: lõbus, huvitav, rõõmus.
Sest selle ilu mõistega, mõiste avamisega, olen endale
küll paraja karuteene teinud.
Ma usun – tahtsin öelda, et arvan, aga tegelikult ei arva;
lihtsalt usun –, et sõna “ilus” on algupäraselt
seesütlevas käändes. Kui sa oled ilus, siis tähendab
see, et sa oled ilu sees, tähendab, oled minetanud iseend, pole sa
ise, oled vastuvõtja, oled avatud olevale: ilule. Kui sa oled
tõeliselt ilus, siis sa ei muretse, kas sina ise oled ilus. Kui sa
oled päriselt elus nagu “elu sees”, siis sa ei mõtle, kas see
oled sina, kes elab. Sa ei saa end vaadata kõrvalt nagu kedagi, kes
on, sest sa oled täielikult selle sees; nii, nagu ollakse
mängu sees, nagu ollakse lummuses, nagu ollakse unes.
See võib olla sekundid, see võib olla eluaeg – see hetk
puhast olemist. Hetk, mis pole ajas; on väljaspool aega; on
Augenblick.
Ilu on muutuv, fikseerimatu. See pole totaalne või absoluutne,
igaühe jaoks samal moel, samal määral. Ilu võib olla
milles iganes – ja võib mitte olla. Võib kaduda niisama
kiiresti, kui end ilmutas. See on katkematu dialoog sinu enese ja sind
ümbritseva vahel, nagu helilained või valgusosakesed.
⊞
Unes oli, et mul oli kaks venda. Üks oli hiljuti ära surnud. Teine
ütles temast kohe pärast surma lahti ja kahtlustati, et see
teine oligi ta tapnud. Esimene vend oli idealist ja teine vend oli
materialist. Ja siis veel olin mina. Ma kas kahtlustasin ise, või
kahtlustati mind, et teine vend leiab oma surma minus. Ma
püüdsin kõigile selgeks teha – endale, surnud
vennale ja teisele vennale –, et me kõik oleme õnnetud.
Esimene oma idealismis, teine materialismis, ja siis mina. Et see
lahtiütlemine või lõputegemine või kõik see
muu, see polnud mingi lihtne rahulolev lahendus. Me kõik magasime
väikestes piklikes tühjades tubades, selg vastu külma
seina, ihuüksi. Me olime alati niimoodi maganud, isegi et nad olid
mu vennad ja nad olid kõrvaltubades, ja sellepärast kõik
see juhtuski.
Üks mees tahtis nii väga, et teda nähtaks, et rebis oma
silmadelt silmi ja paiskas neid pimedasse saali iseendale vastu helkima
ja helendama, iseend vaatama; rebis oma silmadelt tuhandete kaupa silmi,
kuni ta nägu ja käed jooksid verd ja ta ei näinud enam
midagi.
Karjed jäävad.
⊞
Ta on kadunud unne ära
siinpool on teda vaid kübe
kõik muu
temast on laiali selles,
et kas tuleb uni või und ei
tule
ja kui sügaval alateadvuse metafoorides
seekord ta ära käib
sealpoolne on
kuidagi pärisem
Kellelgi oli voodi kõrval peegel, et öösel ootamatult
üles ärgates oleks teadmine, et ta on veel olemas. See tundus
mõistetav: kust muidu tead, et olemas oled, kui end peeglist ei
näe. Aga miks peegel. Miks mitte hing. Miks mitte kõik, mida
endast näed ilma peeglita – käed, jalad, kõht,
rinnad. Miks mitte armastatu, miks mitte raamatud, klaver, kass.
Ei – mul on vaja näha mu silmi; isegi kui videvikust
varjutatuid, pimedusest pilkaseid. Ma asetan käed risti oma
rinnale, fikseerin ära mõlemad õlad ja randmed, ja tunnen
taas, et olen olemas. Ma puudutan läbi poolune krobelist krohvitud
seina, sest see ütleb mulle, et maailm mu ümber on päris,
isegi kui tegelikult ei ole. Mida karedam on maailm, seda enam on ta
päris; iga pehmus reedab valet. Ma kaevan oma sõrmed kehasse,
mis on pehme, mis on vale, illusoorne, mida ei ole olemas, ja ootan
hommikut, et uuesti, jätkuvalt küsida, mis on päris.
Kõige rohkem on päris see peegelpind, nii sile, et peegeldab,
ilma ühegi poori, auguta. Ainult see on päris. Kõik
pehme, poorne, roiskuv, vananev on illusioon.
Me matame ta mulda ja kastame kalmukünka üle. Sa, kadunuke,
oled tint meie kampsunikiududes, kuivatuspaberis. Kadumatu ja
ebareaalne.
⊞
See on kummaline, kuidas ma vahel muutun endale võõraks.
Tükkhaaval. Kaotan iseennast ära: mu käed on mulle
võõrad, ma ei tunne neid enam ära; mu hääl on
võõras; mu nägu ehmatab mind peeglis, sest see pole minu
nägu; mu käekiri ei ole tuttav; mu nimi kõlab veidra ja
võõrana, umbes nagu kunagise tuttava oma, mida ei suuda
näoga kokku panna ja pole üldse kindel, et ees- ja
perekonnanimi kokku käivad, võib-olla on sulanud kokku kahest
täiesti erinevast inimesest mingisuguse ajulühise
tagajärjel. Mu minapilt laguneb ja haihtub.
See tunne – midagi jamais vu taolist – ei ole
iseenesest õudne; õudne on ainult see üksindus, mida mu
mina tunneb, kui ta koor mureneb. Selles on palju sarnast lahkuminekuga,
kui mõni kuu hiljem ärkad unenäost, milles oli kõik
veel korras ja olemas, ja tuleb meelde, et miski pole enam korras ja
midagi ei ole enam olemas – et toda aega ja praegust eraldavad
koledad konfliktid, määritud valed ja emotsionaalne häma.
See meeldetulemine teeb veel üksikumaks kui ükski
mahajätmine, asi iseeneses, suudaks.
Vahel on tükke minust puudu pikemate perioodide jooksul: mu
käeselg on mitu nädalat ebamina, mu hääl on oma
ainult üürikesteks hetkedeks. Enamasti aga naaseb mu mina oma
ettekirjutustesse õige varsti, jättes alles ainult
jääkhelenduva vaakumtunde sellest, kuidas võiks olla, kui
ei oleks.
Võib-olla mõtlen ma enese peale liiga palju, sest ei ole,
kellele veel mõelda. Kõik väline on minusse traageldunud
nagu üha arenev egoprobleem; kõik inimesed on erinevad,
suhteliselt suvalised punktid mu enesekuvandi-koordinaatteljestikus; ma
suudan aistitavat maailma vastu võtta ainult nii, nagu
hüpoteetiline mina võiks teoreetiliselt suuta seda vastu
võtta.
⊞
ja peab alati olema keegi, kes näeb, võib-olla
tagasivaatepeegel, peab olema keegi kes hoiab nuga kõrva
ääres (enda või minu) ja keegi, kes teab, kes teadis juba
kolm aastat tagasi või kolmteist aastat tagasi.
ja kellel ei ole naljakas näha, kuidas ma reetsin kõik tollase
ja kui raske ja kui hõlbus on mul praegu olla siin. keegi, kelle
jaoks ma olen väikekodanliku idiotismi ja
väikemeelsuse-pisihingelisuse kehastus ning kes võib-olla
ootab mu surma, olgu otseses või ülekantud tähenduses,
sügavas inimlikus hooles ootab mu taassündi, sest kunagi
minust eendus nurki, millest võib-olla oleks võinud kinni
haarata.
aga kuivõrd see keegi võib-olla ongi alati olemas,
samavõrd on paratamatu, et ma ta igas uues kehastuses reedan,
näen unes alatuid võõraid, sest oma rongimentaliteedis
küsin ma rööbaste järele; olen tema marionett
võõrastes magnetväljades, isetahtsi katki kahe
süsteemi vahel.
⊞
See kõik on tegelikult ettevalmistus selleks, et tunda ära
maailmalõpp. Ja ma olen üsna veendunud, et sa tunned selle
ära, kui ta tuleb.
Ma ei tea veel, kuidas.
Aga ma arvan, et see on nii, et ühel hommikul sa ärkad
üles ja vaatad kella. Ja vaatad aknasse ja uuesti kella. Ja
mõistad, et kellad käivad taha. Ja pildid varisevad seintelt.
Liuglevad seintelt. Seinad ütlevad sinust lahti ja sinu piltidest.
See kõik toimub täielikus vaikuses.
Patjadest libiseb sulgi ja akende taga langeb lehti.
Ja on väga, väga vaikne.
Ma ei tea, aga ma arvan, et esimene asi, mille sa ära tunned, on
vaikus.
Ja siis tuleb tyhjus. Kõigepealt akendest, voolab, avab silmad
pimedusele, udusse haihtuvad elektriliinid ja raudteerööpad ja
vastasmajad. Ja puid ei ole neid enam neid kurbi läbivihmaseid
puuskelette pole.
See on tyhjus.
Ja vaikselt – sa enam ei liiguta, enam ei hinga – ta tuleb,
libiseb mööda seinu ja noolib olematuks su maist vara. Ja sa
vaatad ja ei tunne. Ta sööb ära su peeglid ja sa kaotad
kontakti iseendaga. Ta sööb su igiomased tekstuurid –
kohvitassi, raamaturiiuli, plaadikarbid, kirjutuslaua –, selle su
sümboolse oleluse karkassi. Kuni sul pole enam midagi puudutada.
Ja kuni sa seda kõike jälgid ja valgus saab üle sinu
tohutuks, siis nõrgub ta su silmadesse ja tilgub ajju ja imendub
verre ja kandub mööda su kogu keha laiali ja muudab
olematuks – kannab olematuse halastamatult igavestesse
registritesse kõik su enesehävituseharjumused, su
söömis- või joomis- või hingamishäired, su
armid ja armud ja neuroosid ja ka kõik, mis sa iial head oled
teinud ja mõelnud ja olnud.
Sa ei mõtle enam midagi, sa ei tunne enam midagi.
Ja kui sa siis tõstad käed oma silmade ette, näed ainult
aeglaselt ähmastuvaid luukerekontuure sulavat valgusesse, mis sind
ümbritseb, su kätest saavad puud – ja võib-olla
viivuks veel tuleb sulle meelde, et nende kätega sa hoidsidki
maailmast kinni – su kätest saab ruum ja linn ja universum.
Kuni sa oledki universum ja tyhjus.
Ma arvan, et niiviisi see läheb, kui sa ühel hommikul
üles ärkad ja kellad käivad taha.
⊞
IMPRESSUM
Klaasvastupanu
Sten Eltermaa
EKA galerii, 28.09.–09.10.2021
O.H.T. – Orbiidilt Hälbinud Tehiskaaslane
Sten Eltermaa & Maria Lee
www.struggle.glass, september
2021–september 2022
Tekstid: Maria Lee, Sten Eltermaa
Fotod: Sten Eltermaa
Näituse kujundus: Arvi Anderson (b210
arhitektid), Sten Eltermaa
Graafiline disain: Maria Muuk
Veebileht: Maria Muuk, Patrick Zavadskis
Tõlked: Madis Kuuse
(ENG), Olesja Semenkova (RUS)
Tänud: Maria Lee, Arvi Anderson, Madis Kuuse, Krista Loorits, Lauri
Eltermaa, Sten-Erik Toos, Tõnis Vassar, Urmo Mets, Madli Ehasalu,
Roman-Sten Tõnissoo, Pire Sova & EKA galerii, b210 arhitektid, Kauss
Arhitektuur, KUU arhitektid, Kolm Koma Arhitektid, Kirjastus Ilmamaa
Eriline tänu: Karmo Migur, Maria Muuk, Kadi Meriluht, Maarja Magdalast
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, MEISTRI, Salibar, Klaasissepa,
joogipood.ee, nanoPruul, ÕIE, 3DLaser
Näitus on osa Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali
satelliitprogrammist.